Uudised

12.09.2017

Veteranide Euroopa meistrivõistlused möödusid lumesajus! Jaanus Ritson jagab muljeid!

European Masters Marathon

Jagame Rullituuri peakorraldaja Jaanus Ritsoni muljeid sel nädalavahetusel toimunud veteranide Euroopa meistrivõistlustelt. Võistluspaigaks oli Šveits, St. Moritz, mis üllatas osalejaid varasügiste langevate lehtede asemel lörtsi ja talviselt külma ilmaga!

"Nonii, tehtud see sõit! Kananahas ja kerges vappekülmas aga lõpetatud!
15. koht ei tee mingit au, lipp jäi longu alates 10-dast km-st! 
Kirjutan pika loo pigem endale, oma emotsioonide mälestuseks! 

Hommikul ärkasin oma unenäo mõttepikenduse analüüsi peale ja lootsin, et panen silmad kinni ja magan kuni kella helinani. Igaks juhuks vaatasin kella... 7:15!!! Äratus 7:03!?! Wtf! Sisse magasin! Kuidas ma helinat ei kuulnud ja kuidas teised hotellinaabrid nii ära läksid, et ma midagi ei kuulnud... müstika! Start 9:00, kuhu pidime sõitma autuga ca 15 min. Ukraina sõber Aleksandr pidi tulema 7:25 ja siis pidime võtma peale Kuido. Oli kiire ja läks rapsimiseks, meeltesegaduses jõudsin mõelda, et kui selliselt algab, siis pole minu päev. Vaatan välja, sajab kerget lörtsi, veel on veidi hämar... ei mingit tõmmet! Millegipärast kumiseb laul... depressiivsed Eesti väikelinnad.

10 min sihitut sahmimist, uks kinni ja punktipealt sõbrad autos, stardi poole teele! Sõidame ja ajab naerma, teeäärne muru on lörtsist kergelt valge, vastu sõitvad autod on reaalselt lumised. Saša teeb videolõiku ja viskame nalja. Ise mõtlen vargsi, et äkki jääb ära või lükatakse starti edasi! Ei, kõik toimub. Väljas ongi +1 ja sajab lörtsi.

Jõuame stardipaika, nagu polegi kedagi!? Osalejad on koondatud väikesesse puukuuri meenutavasse võimlasse. Lähme ka sisse, kõigil on näod naerul, meeleolu on üllas. Soojendust välja tegema ei ole mingit mõtet minna, sest sajab tugevalt ja kaasavõetud riietest ei piisa sooja hoidmiseks. Toon ka uisud saali, tõmban paelu kinni ja vaatan oma nina alla, seisab rõõmsameelne šveitslane plastikust rullisaabastes, rattad all 80mm. Ilmselt viimaseks täna ei jää. Soojenduskreemi hais täidab kogu saali ja annab selgelt märku, et tegemist on ikkagi veteranide kokkutulekuga. Isegi võõpaks paar peotäit ihu peale laiali. 8:30 tuleb üleriided ära anda, et oleks mida finišis selga panna. Panin juba õhtul kotti valmis kõik muud riided, et oleks finišis midagi kuiva kohe selga panna. Soojendusriided (pikad dressid) jätsin selga ja tegin plaani, et viskan need sõidu pealt St. Moritzis raja äärde. Hea otsus!

20 min stardini, kõik liiguvad välja stardi poole. Ei saa aru, osad lühikeste varrukatega, põlved paljad, ainult lycras, soe pesu all!?! Mul on seljas soe pesusärk, põlvesoojendused, kätised, kombe, soojenduspüksid ja jakk. Tundun nagu kubujuss teiste kõrval... krt külm on isegi niimodi, mida need teised küll mõtlevad. Meenutan kevadet ja ei lase ennast heidutada. Kuna kevad algas MTB võidusõiduga Kuusalu rattamaratonil, kus samuti sadas lund ja tuiskas, siis oli tunne, et ega palju hullem olla ei saa, aga siiski 

Vastutuul, sõidu esimestel järsematel ja kurvilistel laskumistel oli asfaldil 3-5 cm lörtsikiht!!! lumi sadas kohati nii tihedalt, et ilma prillideta oli silmi valus lahti hoida ja kuiva kohta polnud ka tagumiku tagumise karva taga. Nagu ka eelnevatel Engadini sõitudel jäi kohe hapnikku puudu, sest 1800 m kõrgusel seda tegelikult napibki. Pea tõmbas kumisema ja jalad olid hetkega ei millestki laktaadis. Tempot nagu polnudki aga kõik kraanid olid endal täiesti kinni. 

Oli selge, et pole tõesti minu päev! Ainuke lootus oli, et need poolpaljad lihtsameelsed lihtsalt jäätuvad kangeks. Ei jõudnud ära oodata, 10-dal km lõin vastu oma kõiki veendumusi käega ja oli selge, et sellist tempot ma edasi ei kannata. Lasin juhtgrupil minna ja jäin tagumisi ootama. Lõpuks tuli 2 meest ja haakisin neile sappa. Sõitsime 4 km, taastusin ja hakkas külm, väga külm. Tegin ees tööd, tõmbasime eessõtvatest riismetest endaga mõned kaasa ja juba oli meid 7. Hakkasid tõusud, läks jälle raskeks, sooja ei saanud. Labajalad olid läbi külmenud ja hakkasid tuimaks tõmbama, näpud olid juba ammu jääs ja sooja polnud neid ka kuhugi panna! Keha kananahas ja värinates, ei hullu! Sõita veel kannatas, enam-vähem.

Lörts sai kolmandikul otsa ja poolel maal hakkas ka vihmasadu taanduma, või vähemalt tundus nii. Külm oli ikka. Hakkasin märkama rajal ja raja ääres toimetavaid politseiautosid, kes korjasid peale alajahtunud inimesi. Mõni istus bussipeatuses ja vappus, mõni loivas rajal, kuni peale korjati. Meie grupp sai tasapisi täiendust ja finiš lähenes. Tundsin, et ka reied on nii külmenud ja kanged, et lõpuspurdi kiired liigutused tundusid võimatuna. Kui muidu tuleb adrekas enne lõppu iseenesest, siis nüüd tuli ennast ikka kõvasti üles utsitada.

1 km lõpuni - märkasin esimest korda rajal km tähist, kuigi teadsin ka kogemusest, et oleme lõpule väga lähedal. Ja hakkaski kohe tagumistel meestel kiire! Läks rapsimiseks, paar meest möödus, võtsin kohe sappa ja lasin neil ees sahmides minna. Tagant millegipärast rohkem mööda keegi ei pressinudki. Vaatasin nagu Šveitsi kellassepp lõpumeetrite märke ja ootasin kuni 200 meetrini. Hakkasin möödumiseks ruumi otsima! Esimene välejalg kustus, paremalt läks kitsaks, tõmbasin vasakule vastassuunda ja "kiirendasin"! Hop hop ja piisaski. Oma pundi ees selgelt esimene. Väike võit seegi. Kõik see mees lõi sõbralikult omavahel patsu ja südames tundsin kergendust... vähemalt ei kukkunud ja ega ma kukkumisi märganudki! Pärast tuli välja, et pandi pikali küll, aga mitte väga halvasti. 

Finišis pidi ootama soe tee ja suur soe angaar, kus ümber riietuda. Rajalt angaari viis järsk kurviga langus ja kuna keha oli läbi külmenud, siis tundus võimatu sinna uiskudega veereda, isegi pidurdades. Sõitsin teeperve murule ja mõtlesin, et kõnnin alla, aga siis nägin 2-te motikat, kes oma pakiraami toel inimesi alla transportisid! Haakisin ennast ka ühe külge ja sõidame. Meist veereb mööda pulksirgetel jalgadel vanem daam. On näha, ta päris selgelt ennast ei kontrolli. Pöördel hõikan talle "go to the grass", olen võikaks käblamise vaatuseks valmis... aga huhh, välja keeras! Uskumatu! Mulle tundus ebareaalne isegi endale see pööre sooritada! Ok, jõuame alla angaari juurde ja saan daamiga ukse peal kokku. Ta seisab juba ukse vahel ja sisse ei lähe!? Tulen kõrvale ja saan aru, et daam ei saagi aru, mida ta teeb, lõdiseb ja ongi täiesti ebaadekvaatne! Uksepakk on 10 cm kõrge ja ta ei suuda sellest üle astuda. Uksel on ka vabatahtlik, kes teda edasi julgustab ja abistada tahab. Vaatan seda momenti nagu laevahukku.. aeg seisab, midagi ei juhtu, tahaks juba ise ka sisse sooja. Tõstan sõna otseses mõttes daami üle lävepaku sisse ja oh seda vaatepilti! Vabatahtlikud sebivad fooliumkiledega ringi, ruum on vappekülmas püsti ja istuvaid inimesi täis. On näha et paljudega on päris pahasti ja tõsisem meedikute sekkumine oleks suureks abiks. Teisi nähes läheb endal kohe kõvasti paremaks, sebin sooja tee ja otsin kamraade! Saša leitud ja saan aru, et täitsa töökorras, Kuits on juba teksastes ja jopes, küll huuled tumesinised ja samuti vapub külmast, aga juba riided jõudnud vahetada ja puha. Ok, mõtlen, et ma tegin ikka väga aeglase sõidu vist. Ahjaa stardid lasti lainetena minutiste vahedega nii, et erinevad vanusegrupid, eliit ja naised startisid enne meie vanusegruppi ees ära. 

Tundsin selles hullumaja puhvetis ennast päris okeylt, vahetasin riided ja esimesi muljeid! Meenutasin stardieelset võimla inimpilti ja lõpulaatsaretti. Päris radikaalne vahe, mida ei oska kirjutades edasi anda aga veits oli tunne nagu oleks koos inimestega, kes on kõik ülinapilt mingist surmasuust pääsenud. Väga paljud polnud võimelised alguses rääkimagi, aga pilkudest said kõik aru, et on kogetud midagi täiesti enneolematut ja nüüd valitseb arusaamine, et ilmselt jääb ellu! 

Jutu järgi üle pooltest katkestasid ja korjati rajalt erinevast kaugusest alajahtununa ära. Vististi pooled neist viidi ka päriselt haiglasse. Mis ei tapa teeb tugevaks, või ma loodan, et vähemasti edaspidi - targemaks. Olen rahul, et suutsin teha olemasolevast parima valiku ja jäin oma riietusele kindlaks - alati saab vähemaks võtta ja üleliigse raja äärde visata - see otsus lasi mul vähemasti lõpuni sõita, küll mingis stand by režiimis aga vähemalt lõpuni.

Kas järgmine aasta jälle - loomulikult. Ainult, et ilmaprognoosi tuleb suhtuda täie tõsidusega ja selleks tänaseks hulluseks on olemas kõik võimalikud head lahendused!

Oleks olnud tavapärane päikesepaiste ja kuiv asfalt, poleks sa seda pikka lugu pidanud lugemagi!



Vaata muljeid ja fotosid ka Jaanus Ritsoni Facebooki lehelt!
 


Ürituse info, tulemused ja foto- ning videomaterjali leiab Swiss Skate Touri kodulehelt ja Facebookist!

Sarja nimisponsor: